teadmata kadunud

Esmaspäeva õhtul oli mul üle 38 palavik, teisipäev püsisin kindlalt teki all, kartuses jälle angiini saada. Eile oli.. raske. Hommikul ärgates tundus kõik tavapäraselt sujuvalt, kuni telefonikõneni. Ta palus facebooki minna. Läksime. Saime teada, et ta on jooksus. Tallinnas. Teda teades, milline tuulepea ta on, keha kangestus. Ta oli Lauraga öö mingi poisi juures olnud. Eelnev õhtu hääletades oli neid mingine tõprast välismaalane peale võtnud ja ahistanud oma imala jutu ja lukustatud autoustega, Ta oleks pidanud juba siis otsa ringi pöörama, mitte ilusaid kirjakesi kirjutama ja head nägu tegema, väites et ta ei tule koju. Arvatavasti see ‘iseseisvus’, mida ta oli tahtnud, oli tema jaoks käes. “Ärge muretsege,” kirjutas ta oma loo keskel. Heameelega oleks ma endale mantli selga tõmmanud Ja tallinna poole kihutanud, ta sealt ära vedanud ja järgmiseks kuueks aastaks luku taha pannud. Olgu. Ainus, mis me teha saime, oli nad juhatada bussijaama, et nad ohutult kooli saaks. Ta oli siiski esimest korda nii seal, pealekauba ilma sendita. Kõige veidram oli see, et kool oli küll politseid teavitanud nende kadumisest, aga kuhu jäid vanemad? Kell tiksus aina edasi. Sotsiaaltöötajad olid ka ühenduses, seal hulgas ka noorsoopolitsei.  Varsti pidid nad jõudma sinna, 12′da platvormi juurde, ehk saavad nad tagasi, ennem kui pimedaks läheb. Kell oli neli. Nad pidid seal olema. 16.30 buss möödus, samuti ka 17.20, neid ei võetud peale. Täielik pask, kaks ekipaaži ootasid neid seal. Saades sellest teada, karjus ta telefoni tembeldades meid ülelaskjateks, naerdes et hea et nad pole seal läheduseski olnud. Eeldatavasti oli see kõik plaanitud näitemäng. Kõigil telefonid väljas. Haapsalust oli juba noorsoopolitsei Tallinna poole liikunud. Väljas oli pime. Kontakt oli kadunud. Nüüd polnud õrna aimugi, kus nad on. Keegi ei teadnud midagi. Juba tänu ainuüksi teatamata minemisele ootavad neid suures karistused, mida kauem nad kadunud on, seda hullem nii neile kui peredele.  Viimases hädas tegin facebooki teate, kuna keegi oli neid kindlasti näinud, nendega ühendust pidanud. Ja koju ta ei kavatsenud tulla, teades et neid ootab silmini probleeme. Üks jagamine teise järel, kõik küsisid kus nad on. Närv kripeldas sees, kuigi ma teadsin, et mingil moel saab ta kindlasti hakkama, ta on juba selline. Aga juba ainuüksi mõeldes sellele, mis neil juba minemisel seal autos juhtus, ajas iiveldama. Teades Tallinna linna, ise sedasama läbi tehes. Läksime paariks tunniks tööle, tagasi saabudes oli üle 250 jagamise. Kiire, hirm oli selles, et viimasena abinõuna kas sellest on ka kasu. Paljud helistasid, midagi kindlat ei teatud. Poole üheteistkümne aegu tuli kõne, kus üks naisterahvas väitis, et tüdrukud on tema juures, pojaga. Nad olid läbikülmunud ja näljas. Sõnas, et uuris Laura taustainfot, saades teada, et on Laura emaga samas koolis käinud, teatas ka sõbrannale, kui meeldiv üllatus. Oli neile isegi voodid teinud, kuigi muretses kas kõik on õige. Sõbranna aga käskis kuulutust vaatamata minna, et kahte haapsalu kooli tüdrukut otsitakse. Teade oli juba järelikult Tallinnani jõudnud. Meile helistades lihtsalt pisarad hakkasid voolama, ma olin nii õnnelik. Oli keegi, kes oli nad hoole alla võtnud. Sellele järgnes nüüd ka politseile teatamine, turvamaja, laura ema juurde. Nad leiti. Täna peaks ta koju jõudma. Kindlasti sajataks ta meie poole pussnuge, teades mis me tegime talle, aga üks päev ta mõistab, kui väga me siiski teda armastame. See oli üks raskemaid päevi, kuna kogu see majandamine, kõned, rääkimised, otsimised, põletas läbi. Aga ta on leitud.

About these ads